Beebi ja lemmikloom.

Looma uudishimu tuleb rahuldada, ütleb meie parim loomapsühholoog Aleksei Turovski ning soovitab: laske oma kiisul või koeral beebit mitu päeva rahulikult uurida. Loomulikult enda valvsa pilgu all.  

Mõnekuuse beebi haare on võimas. Seda on omal nahal tundnud iga lapsevanem, kui on pidanud järjekordsest juuksepeotäiest loobuma. Aga kui lapse pihku jääb lemmiku karvane kasukas? 

Valu on suur ja loomulikult hakkab neljajalgne ennast seepeale kaitsma. "Loom hammustab. Esialgu õrnalt kätt. Ja siis võib kass, eriti isane, hammustada väga kõvasti. Seepärast – kassi beebi kätte anda ei tohi," toonitab Aleksei Turovski. 

Samas võib mõistlikus kauguses olev karvakera olla lapsele suurepärane lohutaja. Kui beebi nutab, võib kiisu temaga vestelda või püüda oma pehme käpaga lapse põske puudutada. Ennäe imet, beebi jääb vait.  

Aga kui kass ületab lubatud piire? Aleksei Turovski soovitab: võta tal siis õrnalt kratist kinni, raputa ja ütle: ei tohi! Küllap ta aru saab. Kõige selgem "kassikeelne" karistus on aga selline – tõmba sõrmega järsult piki looma märga külma ninaotsa ning ütle samal ajal: "Ei tohi!" Selle peale võtab kiisu kindlasti õppust.

Beebi ja koer

Jalutamas käimine on koertele kõige meelepärasem tegevus. Kui tahad, et koer beebiga sõbraks saaks, võta ta lapsega jalutama minnes kaasa. Siis muutub laps koerale väga oluliseks. Koguni nii, et ta jääb rõõmuga vankrit valvama. 

Koer on ideaalne lapsehoidja. Kui beebi hakkab nutma, niutsub kutsikaeas koerake solidaarsusest kaasa. Täiskasvanud koer aga lohutab, püüdes last lakkuda, või läheb täiskasvanut appi kutsuma. Kõik sõltub siiski looma temperamendist ja loomulikult kasvatusest. 

"Kui koer võtab last kui pereliiget, ei tee ta beebile liiga," toonitab Aleksei Turovski. Kui, siis ainult kogemata. "Beebil on kõik väikese looma tunnused. Täiskasvanud koer, kes näeb siputavat või roomavat imikut, võtab arvesse, et tegemist on pojaga ning käitub vastavalt – ei tee talle liiga. Pahandus võib juhtuda kutsikal, kes peab last endasuguseks, üritab temaga mängida ja siis tahtmatult liiga teeb." 

Mis kasu on loomast?

Lastepsühholoog Ave Orgulas ütleb, et karvane neljajalgne köidab juba õige pisikese tähelepanu. Beebi muutub erksaks, kui ta looma lähedusse tõsta, ja hakkab elavalt siputama, vahel lausa kilkab rõõmust. 

Vastsündinu, kes hoiab suurema osa ajast kätt rusikas, avab oma pihu, kui väikese käega mööda karvast kasukat tõmmata. Selline silitamine on mõnus nii lapsele kui ka loomale. 

Veidi laisavõitu beebit võib soov looma juurde jõuda innustada kiiremini ja rohkem liikuma. Loomaga võib mängima jätta umbes pooleaastase – kuid pilk olgu kogu aeg peal. Neljajalgne ja laps mõistavad teineteist hästi, ent loomaga tõeliselt arvestada oskab alles pooleteiseaastane, ütleb psühholoog.

Kindlasti tuleb seejuures jälgida, et loom oleks terve, puhas ja parasiitideta, toonitab Aleksei Turovski. Haige looma käitumine on hoopis teine. Kui loom jääb 

haigeks, ei tohi teda lapse juurde lasta. 

Lemmik ja allergia

Hamstreid, merisigu, hiiri, rotte, küülikuid, kanaarilinde, papagoisid, kasse ja koeri võetakse koju aina sagedamini. Aga umbes 10% inimestest on oma lemmikute suhtes allergilised. Ohutuid loomi ei ole, kuid kõige sagedamini tekitavad allergiat kassid ja koerad, ütleb allergoloog Kaja Julge. 

"Kui laps on tundlik ühele karvasele lemmikule, siis suure tõenäosusega on ta allergiline ka teisele. Seega, kui laps ei kannata kassi lähedalolu, ei saa anda nõu, et vii kass ära ning võta koer." 

Kas iga laps võib muutuda allergiliseks? Põhimõtteliselt küll. Väga palju sõltub siiski sellest, kas peres on kellelgi allergiat või ei. Kaja Julge: "Kui ükski pereliige või lähisugulane pole allergiline, siis tõenäoliselt ei taba see ka last ja loom võib vabalt kodus olla. Kui peres on allergiat, tuleb looma võtmist kaaluda. Samas, lemmikust loobumine ei hoia allergiat ära, sest laps puutub loomakarvadega paratamatult kokku ka väljaspool kodu. Loomaallergeenid võivad jõuda lapse koju nii külaliste kui pereliikmete riietega."